2025. aastal oli riikliku perelepitusteenusega seotud 2178 lapsevanemat ja 1710 last. Riiklikke perelepitajaid on Eestis kokku 26 ja teenus on lapsevanematele tasuta. Riiklik perelepitaja Urmas Arumäe selgitab, mis on perelepitus ja millal sellest abi on.
Mis on perelepitus kõige lihtsamalt öeldes?
Mõiste „perelepitus“ on veidi eksitav, aga lühidalt saab öelda, et perelepitus on turvaline ja struktureeritud lapsevanemate läbirääkimiste protsess, kus lahku minevad või juba lahku läinud lapsevanemad püüavad neutraalse kolmanda osapoole abil jõuda kokkuleppele lapse elu puudutavates küsimustes.
See ei ole vaidluse võitmine, vaid lahenduse leidmine lapse jaoks. Kohtus vaieldakse, perelepituses räägitakse läbi. Kohtus otsustab kohtunik, perelepituses otsustavad lapsevanemad ise.
Läbi räägivad küll lapsevanemad, aga tegelikult aidatakse just last, kelle elu sõltub vanemate koostööst ka pärast vanemate lahkuminekut.
Eestis on riiklik perelepitus vanematele tasuta.
Miks „lepitada“, kui võib lihtsalt lahku minna?
Jah, lahku minna saab alati. Aga vanemaks olemisest lahku minna ei saa – lapsevanemaks jäädakse kogu eluks.
Kui läbi ei räägita ja kokkulepped jäävad tegemata, hakkavad otsuseid tegema emotsioonid, konflikt või lõpuks kohus. Perelepitus aitab seda vältida.
Minu praktikas – ligi 200 peret kolme ja poole aasta jooksul – on vanemad sageli üllatunud, et mina lepitajana ei ütle neile, kuidas nad elama peavad – et nad päriselt saavad oma probleeme avatult arutada ja ise lõpuks otsuseid teha.
Millal on vaja perelepitajat?
Kui ise enam hakkama ei saa, kui omavaheline suhtlus on raskendatud, kui ollakse kinni selles, mis lapsevanemad lahku viis, ega suudeta emotsioonideta homsesse vaadata. Aga ka siis, kui ollakse raskustes asjakohasest õigusest aru saamisega. Ehk kui ise lahendust leida ei suudeta, on aeg kaasata kolmas osapool.
Tüüpilised märgid, mis viitavad vajadusele kaasata perelepitaja:
- omavahelised vestlused lõppevad tüliga;
- kokkulepped ei püsi;
- suhtlus katkeb või muutub vaenulikuks;
- laps satub „sõnumitoojaks“.
Meenub, et mitmed pered on minu menetlusse jõudnud siis, kui on avastanud, et nende omavaheline olematu suhtlus on viinud selleni, et laps on hakanud olukorraga kohanema viisil, kus ta räägib kummalegi vanemale seda, mida arvab, et vanem kuulda soovib. Last üldiselt usutakse, aga kui lapsevanemate omavahelist suhtlust ei toimu, võib lapselt saadud informatsioon vanemate omavahelist vaenu veelgi süvendada ja koostööd häirida.
Kuidas jõutakse perelepitusse?
Perelepitusse saab tulla kas ühe vanema algatusel, vanemate kokkuleppel või kohtu suunamisel. Üldiselt on riikliku perelepituse läbimine eelduseks ka kohtusse pöördumisel.
Kes on perelepitajad?
Perelepitajad on eriväljaõppega spetsialistid, kelle taust on üldjuhul õigus, psühholoogia või sotsiaaltöö.
Nad ei ole menetluses otsustajad ega terapeudid, vaid protsessi juhid, kes aitavad vestlust struktureerida, turvalist ruumi hoida ja viia fookus lapsele.
Ma ise olen üle 30-aastase vandeadvokaadi praktikaga. Alguses oli raske uude rolli siseneda, sest advokaadina olin harjunud oma kliendi eest võitlema. Perelepituse puhul ei ole lepitajal selles mõttes klienti, vaid tuleb olla neutraalne ja erapooletu.
Kas võib ka ise kokku leppida?
Jah, ja see on alati parim lahendus. Kui see muidugi toimib. Küsimus ei ole ainult kokkuleppe saavutamises, vaid selle püsimises.
Lepitaja roll on aidata näha ette tulevasi riske, sõnastada kokkulepped selgelt ja vältida „halle alasid“.
Kuidas valida perelepitajat?
Oluline on lepitaja neutraalsus, usaldusväärsus ja professionaalne tase.
Turul on ka eralepitajad. Paraku on aga nii, et eralepitajad (nt notarid, vandeadvokaadid) tegutsevad lepitusseaduse (LepS) järgi, kuid lepitusseadus pole mõeldud reguleerima perelepitust kui eraldiseisvat kompleksset professionaalset tegevusvaldkonda. Siiski mõned eralepitajad müüvad ennast kui perelepitajad.
Samas riiklikud perelepitajad tegutsevad hoopis riikliku perelepitusteenuse seaduse (RPLS) järgi ja see seadus nö eraperelepitust ette ei näe ega reguleeri ka seda.
Perelepitajat võib sotsiaalkindlustusametisse pöördudes ka nimeliselt valida, aga üldjuhul vanemad pole seda teinud (või ei tea, et see võimalik on) ja SKA määrab neile riikliku lepitaja.
Milliste teemadega tullakse perelepitaja juurde?
Kõige sagedamini:
- lapse elukoht,
- suhtluskord,
- rahalised küsimused (elatis) ja vanemate varalised suhted,
- kool/lasteaed,
- kärgperega kaasnevad teemad,
- reisid ja igapäevaelu korraldus.
Kohtu suunamisel tullakse ka hooldusõiguslikke küsimusi arutama, aga see ei ole just igapäevane teema. Üks märkus siinkohal – vanemate varalised küsimused ei ole sageli perekonnaõiguslikud (nt kuidas lahutamisel vara jagada), mistõttu neid arutada võib, aga nt kinnisvara tuleb jagada ikka notari juures ja kui kokkuleppele ei saa, siis tuleb pöörduda kohtusse.
Kuidas valmistuda lahkuminekuks?
See on küll küsimus, millega perelepitajad ei tegele. Võib-olla peaks? Võib-olla võiks ka Eestis olla kord, et enne lahutamist tuleks kohustuslikus korras võtta vastav teenus ja alles siis otsustada. Perelepitajateni jõuavad praeguse korra järgi juba lahutanud või lahku kolinud lapsevanemad. Aga minu hinnangul on kõige olulisem põhimõte: ära tee püsivaid otsuseid ajutise emotsiooni pealt.
Mind on mõnikord üllatanud, kuidas inimesed mõistest „pere“ aru saavad. Miskipärast arvatakse, et kui kolisime lahku, lahutasime, siis olen vaba ja meie meie on lõppenud. Aga kas on lõppenud? Lapse jaoks ei ole kahte eraldi peret – on üks pere, lihtsalt kahes kodus. Elagu vanemad siis koos või mitte. Seega – isiklik suhe võib inimeste vahel katkeda, aga vanemlikku suhet tuleb igal juhul hoida!
Milline on hea vanemluskokkulepe?
Hea kokkulepe katab nii argipäeva kui ka erisituatsioonid. Iga vanemluskokkulepe on unikaalne, kuid praktikas korduvad teatud põhimustrid, millele tuleb kindlasti tähelepanu pöörata. Teisiti see ei saakski olla.
Kas see lepe pannakse kirja?
Jah. Aga hea kokkulepe ei ole ainult dokument – see on päriselt toimiv kokkulepe. Mis talle seda „päris kokkuleppe“ olemust juurde annab, on see, et vanemluskokkulepe on sundkorras täidetav. Kui kokkuleppeid ei täideta, tuleb pöörduda kohtutäituri poole. Selles osas on vanemluskokkulepe juriidiliselt samaväärne dokument kui kohtulahend.
Kas mõnikord jääb ka midagi läbi rääkimata?
Minu menetluses ei jää midagi olulist läbi rääkimata. Aga kui küsida veidi teisiti, et mille peale vanemad ise alati ei tule, et seda või teist küsimust ka arutada, siis need teemad on ehk sellised:
- igapäevane logistika,
- info jagamine,
- paindlikkuse piirid,
- kas ikka suudetakse kokkulepet reaalselt täita,
- uued elukaaslased.
Näiteks olen täheldanud, et läbirääkimistel nõutakse kompromissitult, et laps viibiks vanemaga mingi päevade hulga kuus. Kasvõi nui neljaks! Aga kui hakkame süvenema, selgub, et tegelikult töö või muud asjaolud ei võimaldagi lapsega sellises mahus tegeleda. Selline vanem võib saada küll õiguse, et laps viibib temaga x päeva kuus, aga lapsega tegeleb nt lapsehoidja või vanavanem või jäetakse laps mitmeks tunniks lausa üksinda. Õiguste tagaajamisel tuleks siiski meeles pidada, et õigustega kaasnevad ka kohustused. Sellised kokkulepped ei pruugi olla lapse huvides, isegi kui see tundub vanema jaoks õiglane.
Kas perelepituses räägitakse ka rahast?
Oluline on rääkida rahast kui lapse vajaduste katmisest, mitte omavahelisest õiglusest, omavaheliste võlgade klaarimisest vms. Laps pole kaup! Ei saa heaks kiita lähenemist, et suhtluskord peab olema 50:50, siis ei pea elatist maksma. Formaaljuriidiliselt ehk ei peagi, aga last see tegelikult ei huvita – temal on õigus täisväärtuslikule elule ja tema vajaduste rahuldamisele.
Mis saab siis, kui kokkulepet ikkagi ei täideta?
Siis vaadatakse kokkulepe üle ja kui vanemluskokkulepet on vaja muuta, siis minnakse uuesti riiklikule perelepitusteenusele ja viiakse asjakohased muudatused lepingusse sisse. Ma ei räägi siin jooksvatest muudatustest, mis elus ikka ette tuleb – nt kui lapse reedest kella seitsmest üleandmist soovitakse muuta tund varemaks või hilisemaks. Vanemluskokkulepet on vaja muuta siis, kui asjaolud on oluliselt muutunud ja kokkulepitu ei vasta enam ei lapse ega vanemate huvidele. Oluline on teada, et vanemluskokkuleppe lihtkirjalik muutmine võib kehtida küll vanemate vahel, aga selline muudatus ei kehti täitedokumendina.
Aga kui lepingut ei täideta ja muuta ka ei taheta, siis (nagu eespool mainisin) tuleb pöörduda kohtutäituri poole, et algatada täitemenetlus.
Kas 50 : 50 vanemlus toimib?
50 : 50 ei ole matemaatika, vaid elu. See toimib, kui vanemad suhtlevad, kodud on logistiliselt sobivad, laps saab hakkama.
Ei pruugi toimida, kui konflikt on kõrge, laps on väga väike, koolielu kannatab.
Aga ma ei saa siinkohal kindlasti anda üldist nõu, sest kõik pered on unikaalsed, nende olukorrad on unikaalsed jne. Pole olemas kõigile ühtmoodi sobivat lahendust. 50:50 ei ole iseenesest halb, aga ei sobi kõigile ja kõikides olukordades.
Millal perelepitus aitab ja millal mitte?
Aitab siis, kui vanematel on soov lahendus leida, kui suhtlus on võimalik. Pahatihti alustame me perelepitusmenetlust sellega, et püüame vanemaid omavahel rääkima saada. Kui ei suhelda, siis ei saagi milleski kokku leppida.
Kas perelepitus sobib ka siis, kui vanemate vahel on palju pingeid või isegi vägivalda?
See sõltub olukorrast. Pingelist suhtlust on perelepitajal võimalik lepitusmenetluse ajal juhtida ja rahustada. Selleks on perelepitajad saanud väljaõppe. Samas ei näe perelepitaja kõike, mis toimub menetluse välisel ajal, ning seetõttu tuleb alati hinnata, kas protsess on mõlemale vanemale ja lapsele turvaline.
Vägivald on alati tõsine teema ja seda ei saa käsitleda tavalise vanematevahelise tülina. Kui peres on olnud vägivalda, peab perelepitaja hindama: milline on vägivalla iseloom, kas üks vanem saab teise kõrval vabalt rääkida, kas osapooled on võrdses positsioonis ning kas lapse huvid ja kõigi turvalisus on tagatud.
Kui peres on esinenud lähisuhtevägivalda, ei tähenda see alati, et riiklik perelepitusteenus oleks välistatud. Kui mõlemad vanemad on valmis lepituses osalema, suhtlus on juhitav ning turvalisus on tagatud, võib perelepitus olla mõnel juhul võimalik. Küll aga ei sobi perelepitus kõrge riskiga lähisuhtevägivalla juhtumites. Kõrge riskiga juhtumid on näiteks need, kus on oht inimese elule või tervisele. Kui üks vanem tegutseb hirmu või teise vanema kontrolli all, ei saa rääkida vabast ja lapse huvidest lähtuvast kokkuleppest.
Kolm soovitust vanemale
- Hoia laps konfliktist väljas
- Säilita suhtlus ja koostöö teise vanemaga
- Mõtle pikaajalisele mõjule
Üks asi, mida kindlasti meeles pidada
Laps ei vaja kahte võitjat ega võitjat ja kaotajat – ta vajab kahte vanemat.
Riikliku perelepituse eesmärk on toetada vanemaid rahumeelsete kokkulepete saavutamisel, mis lähtuvad lapse huvidest ja heaolust. Kui vanemad jõuavad kokkuleppele varakult ja neutraalse vahendaja abiga, väheneb konfliktide eskaleerumise oht ning vähenevad ka negatiivsed tagajärjed lastele. 2025. aastal oli riikliku perelepitusteenusega seotud 2178 lapsevanemat ja 1710 last. Vaata ka: sotsiaalkindlustusamet.ee/perelepitus.
Artikkel sotsiaalkindlustusameti veebilehel
Foto: Pexels